Eesti Lambakasvatajate Seltsi MTÜ (edaspidi ELaS) eesmärgiks on aretada ja levitada tõulambaid, suurendades lammaste jõudlusvõimet ja geneetilist väärtust, mis tagaks lambakasvatuse majandusliku tasuvuse.

Käesolev aretusprogramm hõlmab eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu ning nende parandajatõugude aretuse läbiviimise kava.

Lambatõugude aretuse eesmärgiks on kohalikele majandus ja looduslikele tingimustele vastavate eesti tumedapealise lambatõu ja eesti valgepealise lambatõu aretamine. Kasutades selleks imporditud parandaja tõugude puhtatõulisi isendeid (nii isas- kui emasloomi) ja importspermat (kunstlik seemendus alates 2008.a.).

Lammaste tõuaretustöö põhisuunaks on lihajõudluse tõstmine ning viljakate, varavalmivate lammaste kasvatamine, kellelt saadakse heade lihavormide ja kõrge lihakusklassiga lihakehasid..

Primaarse tähtsusega on lammaste lihajõudluse tõstmine ja lihakeha kvaliteedi parandamine.

Aretusprogrammi eesmärgiks on suurendada ARR-alleeli esinemissagedust lambakarjas, vähendades neid alleele, mis suurendavad vastuvõtlikkust TSE-le.

Lähtuvalt EÜ komisjoni 2003/100/EÜ otsusele, määratakse PrP geeni genotüüp kõikidel jääradel enne aretuses kasutamist.

Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu aretuse eesmärgid:

tallede kasvukiiruse suurendamine
lihakeha kvaliteedi tõstmine
uttede viljakuse suurendamine
ARR-alleeli esinemissageduse suurendamine lambakarjas, vähendades neid alleele, mis suurendavad vastuvõtlikkust TSE-le.

Aretuse kriteeriumiteks eesmärgi saavutamisel on:

a) tallede 100 päeva mass

eesti tumedapealistel: jääradel 30 – 32 kg,

eesti valgepealistel : jääradel 27 – 29 kg,

b) uttede viljakus – eesmärk saada populatsiooni keskmisena:

eesti tumedapealistel uttedelt 1, 55 talle,

eesti valgepealistel uttedelt 1, 70 talle.

c) kõigis jõudluskontrolli all olevates karjades määratakse alates 2005.a. kohustuslikus korras jääradel PrP genotüüp enne kasutamist aretuses. Uttede osas viiakse läbi sõeluuring. Lammaste kasutamine aretuses sõltub nende riskigrupist PrP genotüübi alusel. Aretuseks kasutatakse ainult 1. – 2. riskigruppi kuuluvaid jäärasid ja 1. – 3. riskigruppi kuuluvaid uttesid.

d) jõudluskontrolli karjadest aretuskarjade (AK) valimine vastavalt kinnitatud aretuskarjade kriteeriumitele.

2. Aretuspopulatsioon

Eesti Lambakasvatajate Selts MTÜ (edaspidi ELaS) on Veterinaar-Toiduameti poolt tunnustatud aretusorganisatsioon, mis korraldab lammaste aretustööd Eestis. Selleks viib ELaS läbi lammaste jõudluskontrolli.

2010.a. 1. detsembri seisuga olid jõudluskontrolli all olevate lammaste arvud järgmised:

eesti tumedapealisi (lühend ET) lambaid 3248, eesti valgepealisi (lühend EV) lambaid 2644 ja kokku moodustas kogu aretuspopulatsioon 5892 lammast. Jõudluskontrolli teostati 19 eesti tumedapealises ja 14 eesti valgepealises karjas.

Jõudluskontrolli all olevate lammaste arvukusest aastate lõikes:

Aasta	Lambaid jõudlus- kontrollis	ET lammaste osakaal %	EV lammaste osakaal %	ET farme jõudlus- kontrollis	EV farme jõudlus- kontrollis	Lambaid tõuraa- matus
2002	2934	59,3	40,7	26	20	952
2003	3584	53,4	46,6	23	22	2045
2004	4045	47,9	52,1	24	24	2602
2005	5714	45,3	54,7	26	19	3092
2006	5420	53,4	46,6	25	18	3109
2007	6517	55,4	44,6	24	20	3652
2008	5991	55,1	44,9	23	18	3583
2009	5707	52,1	47,9	19	17	3632
2010	5892	55,1	44,9	19	14	3695

Jõudluskontrollis olevate lammaste 2010.a. jõudlusandmete näitajad populatsiooni keskmistena:

Näitaja

Ühik

Paaritatud uted:

kokku

nendest poegis

keskmine karja suurus

1913

1616

101

1486

1324

106

Tiinestumise

84,5

89,1

Sündinud tallesid

Nendest elusalt

2518

2375

2129

1966

Keskmine viljakus

Talle/poeginud ute kohta

1,56

1,61

Kõikide karjade tallede keskmine

100 päeva mass

Ööpäevane juurdekasv

24,2

200

25,2

207

Lihassilm

Rasv (min/max)

19,6

0,5/0,7

22,5

0,7/1,0

3. Aretusprogrammi kuuluvate lambatõugude (ajalooliselt hübriidtõud) kirjeldus ja otstarve

3.1. Eesti tumedapealine lambatõug ja tema parandajatõud

Eesti tumedapealine (ET) lambatõug on aretatud alates 1926.a. ristamise teel, kus lähtetõugudeks kasutati kohalikke maalambaid ja nende ristandeid. Põhiliseks aretuskomponendiks ja parandajatõuks loetakse šropširi tõugu lambaid. Eesti tumedapealine lambatõug tunnustati 1958.a., ta on varavalmiv, heade lihavormidega liha-villalambatõug. Nende vill on valge ja katab tihedalt kogu lamba keret. Lammaste pea ja jalad võivad olla kaetud villaga või tumedate ohevillakarvadega. Jäärade kehamass 90 – 100 kg, uttede kehamass 70 – 80 kg. Viljakus 1,53 talle/poeginud ute kohta.

Eesti tumedapealise lambatõu parandajatõugudeks on:

suffolk, saksa mustapealine, oksforddaun ja soome maalammas.

Suffolki (SUF) tõug – on päritSuurbritanniast. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad enam kui 110kg (113 – 150kg) ja uted 80 – 110kg. Kasvatatakse igasugustes tingimustes, nii mäestikes kui ka tasandikel, seega tegemist on väga vastupidavate loomadega. Ristamisel kasutatakse eelkõige isasloomi, et saada väga kvaliteetse lihaga tallesid. Kasutatakse lihajõudluse, -kvaliteedi ja kasvukiiruse parandajana.

Oksforddauni tõug (OXF) – aretus algab Inglismaalt. OXF tõug on suure kehamassiga lambatõug, keda kasutatakse isastõuna ristamisel ning järglastele päranduvad hästi edasi lihavormid ja kasvukiirus. Jäärad kaaluvad 90 – 135 kg ja uted 68 – 90 kg. Kasutatakse lihajõudluse, -kvaliteedi ja kasvukiiruse parandajana. Neid võib kasvatada niisketes ja külmades ilmastikutingimustes. Oksforddauni lammastel on pea ja jalad villaga kaetud.

Saksa mustapealine (GER) tõug – aretatud alates 1870.a. Saksamaal. Kasutatud ajalooliselt ET tõu kujundamisel. Pea ja jalad kaetud mustade karvadega. Nad on viljakad, ööpäevane juurdekasv 420-450g, liha väljatulek 50 – 52%. Jäärad kaaluvad 100 - 120 kg ja uted 75 – 90 kg. Kasutatakse lihajõudluse parandajana.

Deutsches Schwarzköpfiges Fleischschaf

Soome maalammas (FIN) - eesti tumeda- ja valgepealise lambatõu viljakuse ja emaomaduste parandajana (aga võib olla lihavaene ning põhjustada valgete villkarvade esinemist näol, rikkudes tumedapealise tõu välimikku). Välja kujunenud mitme sajandi vältel Soomes. FIN on viljakas – 2,5 -3 talle/poeginud ute kohta aastas, kõrge elujõuga, vastupidav halbade ilmastikutingimustele ning vähenõudlik sööda suhtes. Jäärad kaaluvad 68 – 90 kg ja uted 55 – 86 kg.

3.2. Eesti valgepealine lambatõug ja tema parandajatõud

Eesti valgepealine lambatõug (EV) – tõu kujundamisel kasutati kohalikke valgepealisi maalambaid, keda ristati põhiliselt ševioti tõugu jääradega. Tõuks tunnistati 1958.a. EV on varavalmiv, heade lihavormidega liha-villalambatõug, kellelt saadakse valget poolpeenvilla. EV lammastel on laia otsmikuga pea, sageli lühikese kongus ninaga, pisut tahapoole hoidvate kõrvadega. Pea ja jalad on kaetud valgete karvadega. Jäärad kaaluvad 85 – 90 kg, uted 60 – 70 kg, uttede viljakus 1,6 talle/poeginud ute kohta.

Eesti valgepealise lambatõu parandajatõugudeks on:

Teksel, dorset, dala lambatõud ja soome maalammas

Tekseli (TEX) tõug – aretatud Hollandis 19.sajandi keskel. Tekseli tõugu lambad on suured, väga heade lihaomadustega ja -vormidega, suure ja kvaliteetse villatoodanguga. Jäärad kaaluvad 100 – 150 kg ja uted 65 – 80 kg, suhteliselt hea viljakusega (1,5 - 2,1 talle/poeginud ute kohta). Hinnatavaim omadus on head tapajõudlusnäitajad. Tekseli lammaste pea ja jalad on kaetud valgete karvadega, keha katab valge vill. Kasutatakse EV lammaste lihajõudluse ja -kvaliteedi parandamiseks.

Dorseti (DOR) tõug – Eestis kasutatav valgepealine dorset, on aretatud Inglismaal. Tal on unikaalne hinnatav omadus – pikk innasesoon (8 kuud). Uted on väga heade emaomadustega ja suure piimakusega. Dorseti lambad on pika kere ja hea lihastikuga, annavad talledele edasi häid lihavorme. EV lammaste aretuses kasutatakse neid just heade emaomaduste, kasvukiiruse ja liha kvaliteedi parandajana ning innasesooni (uted poegivad pikema perioodi vältel) pikendajana. Jäärad kaaluvad 113kg.

Dala (DAL) tõug – aretatud Norras. Hea karjamaakasutaja, suure viljakuse ning hea liha- ja villajõudlusega. Kasutataksegi EV lammaste juures viljakuse, lihajõudluse ja emaomaduste parandajana. Uttede viljakus 1,8 - 2,0 talle/poeginud ute kohta. Jäärad kaaluvad 90 –140 kg ja uted 80–90kg.

4. Aretusprogrammi vastavuse nõuded ja selle nõutavad osad

Aretusprogramm tugineb „Põllumajandusloomade aretuse seadusele“ ja selle osad on:

· tõuraamatusse kandmise alused ja tõuraamatu pidamise kord (Lisa 1)

· aretuslooma põlvnemise registreerimise ning põlvnemise õigsuse kontrollimise kord (Lisa 2)

· aretuslooma jõudlusandmete ja geneetilise väärtuse hindamistulemuste kasutamise kord (Lisa 3)

· aretuslooma ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamise kord (Lisa 4)

· emaslooma seemendusandmete registreerimise kord (Lisa 5)

· põllumajanduslooma, keda soovitakse tõuraamatusse kanda, identifitseerimise ja selle üle arvestuse pidamise kord (Lisa 6)

· seemendamise koolitusprogrammid ning seemendaja tunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse väljastamise kord (Lisa 7)

· aretuslooma põlvnemis- ja jõudlusandmete kogumise, nende õigsuse kontrollimise, töötlemise ja säilitamise kord (Lisa A)

· andmed laboratooriumi kohta, kus tehakse jõudluse määramiseks vajalikke analüüse (Lisa B)

· aretuslooma jõudlusandmete ja nende hindamistulemuste avaldamise kord (Lisa C)

· jõudlusandmete kogumise koolitusprogrammid ning jõudlusandmete koguja tunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse väljastamise kord (Lisa D)

Programmi koostamisel on arvestatud järgmisi Euroopa Nõukogu direktiive ja komisjoni otsuseid:

Otsused

Lambad

Alusdirektiivid:

Tõuraamat, aretusorganisatsioonid, sperma, munarakkude ja embrüotega kauplemine

DIR. 89/361

Aretuseks tunnustamine

C.D. 90/257

Aretusühingute tunnustamine

C.D. 90/254

Tõuraamatusse kandmine

C.D. 90/255; 05/375

Jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise läbiviimine

C.D. 90/256

Põlvnemistunnistus:

loomad, sperma, embrüod ja munarakud

C.D. 90/258

Import kolmandatest riikidest:

põlvnemistunnistus

tunnustatud aretusorganisatsioonid

Dir. 94/28

C.D. 96/509; 96/510

C.D. 2006/139

Muud regulatsioonid

727/2007EÜ

5. Aretuseesmärgi saavutamise abinõud

5.1. Jõudluskontroll

Jõudluskontrolli ülesandeks on lamba põlvnemisandmete, jõudlusnäitajate ja poegimiste pidev registreerimine ning tõuloomade geneetilise väärtuse, s.o. tõuloomade aretusväärtuse määramine (AV), alates 2009.a.

Lammaste jõudluskontrolli teostatakse aretusprogrammi Lisa A korra alusel (Aretuslooma põlvnemis- ja jõudlusandmete kogumise, nende õigsuse kontrollimise, töötlemise ja säilitamise kord), jõudlusandmete koguja ja jõudluskontrolli läbiviija poolt.

Jõudluskontrolli andmed sisestatakse lammaste andmebaasi PÄSSU (alates 2004.a.), kus neid töödeldakse, analüüsitakse ja säilitatakse. Andmebaasi algandmete (poegimis-, kaalumis- ja loomade liikumise andmed) sisestajaks võib olla ka jõudlusandmete koguja.

Aretusväärtused (AV) määratakse tallede 100 päeva massile (korrigeeritud) ja uttede viljakusele (sündinud tallede arv poeginud ute kohta). Lammaste valikul lähtub jõudlusandmete koguja farmi eesmärkidest:

a) karja viljakuse tõstmise parandamiseks – teha valik uttede viljakuse aretusväärtuse järgi

b) lihajõudluse parandamiseks - teha valik tallede 100 päeva massi aretusväärtuse järgi.

Aretusväärtusi hakatakse lammastel määrama 2009. aastast.

Aretusväärtused arvutab Jõudluskontrolli Keskus.

5.2. Tõuraamatu pidamine

Eestis kasvatatavate lambatõugude (eesti tumeda- ja eesti valgepealist tõugu ja nende parandajatõugude) tõuraamatusse kandmine ja aretuslammaste tõuraamatu pidamine toimub vastavalt Lisa 1 korra (Tõuraamatusse kandmise alused ja tõuraamatu pidamise kord) alusel.

Tõuraamatusse kandmine ja tõuraamatu pidamine toimub jõudluskontrolli läbiviija poolt.

Tõuraamatu pidaja peab Eestis kahte lammaste tõuraamatut:

1. Eesti tumedapealiste ja nende parandajatõugude lammaste tõuraamat, mille tähis on ET

2. Eesti valgepealiste ja nende parandajatõugude tõuraamat, mille tähis on EV.

Mõlemad (ET ja EV) tõuraamatud jagunevad osadeks A ja B ning vajadusel lisadeks 1, 2, 3.

ET tõuraamatu lisadeks on: 1 – SUF, 2 – OXF, 3 – GER.

EV tõuraamatu lisadeks on: 1 – TEX, 2 – DAL, 3 – DOR.

Tõuraamatuid peetakse lammaste elektroonilises tõuraamatu andmebaasis.

5.3. Aretusmeetodid ja tõumaterjali levitamine

Aretusmeetoditena kasutatakse puhasaretust ja kohalike lambatõugude (EV ja ET) ristamist parandajatõugudega.

Puhasaretus on ühe tõu lammaste omavaheline paaritamine ja viljastamine. Seda kasutatakse tõugude aretamisel ja nende jõudlusomaduste täiustamisel.

Eestis aretatavate lambatõugude täiustamisel kasutatakse ka ristamist parandajatõugudega, et kiirendada lihajõudluse, -kvaliteedi ja viljakuse näitajate paranemist. Nimetatud viisil saadud järglasi nimetatakse parandatava tõu puhtatõulisteks loomadeks.

Eesti tumedapealise (ET) lambatõu parandajatõugudeks on:

suffolk(tähis SUF) ja

oxforddaun (tähis OXF) – lihajõudluse, lihakvaliteedi ja kasvukiiruse parandajad,

saksa mustapealine (tähis GER – lihajõudluse parandaja, välimiku säilitaja,

soome maalammas (FIN) – viljakuse parandajana, lubatakse kasutada ühekordseks sisestavaks ristamiseks.

Parandajatõuks ei loeta, kuid lubatud kasutada ristamisel:

gotlandi lammas (tähis GOT)- esmaspoegijate uttede puhul, saadud järglasi ei kasutata aretuses (realiseeritakse karjast või kasutatakse lihatootmiseks).

Eesti valgepealise (EV) lambatõu parandajatõugudeks on:

texel (tähis TEX) – lihajõudluse ja liha kvaliteedi parandaja,

dala (tähis DAL) – viljakuse, lihajõudluse ja emaomaduste parandaja,

dorset (tähis DOR) – kasvukiiruse, lihakvaliteedi, uttede emaomaduste parandaja ja innasesooni pikendaja,

soome maalammas (tähis FIN) - viljakuse parandaja, lubatakse kasutada ühekordseks sisestavaks ristamiseks.

Jõudluskontrollkarjad saavad tõumaterjali (isasloomad) eelistatult aretuskarjadest või teistest jõudluskontrolli karjadest, parandajatõu sisseostetud loomadest või nende järglastest. Emasloomad valitakse reeglina oma karja utt-tallede hulgast ja ostetakse teistest jõudluskontrolli karjadest.

Aretuskarjade (AK) kriteeriumite alused:

1) Jõudluskontrolli on karjas teostatud vähemalt 3.a.

2) Põhikari on vähemalt 30 utte

3) Tõuraamatus olevate uttede arv karjas on vähemalt 30

4) Aretusprogrammi algdokumendid korras, õigeaegselt esitatud/programmi sisestatud

5) Veterinaarsed uuringud (Prp, M-V) tehtud, jõudluskontrolli karjal M3 staatus

6) Igasugune lammaste elusmüük karjast viiakse läbi ainult põlvnemistunnistusega

7) Tõumüük – on tagatud valmisolek pakkuda 1,5.a. sugujäärasid

8) 90% talledel määratakse 100 p. mass

AK staatuse otsustab komisjon. Komisjoniga on õigus liituda ka VTA ametnikul.

Komisjon külastab farmi peale jõudluskontrolli tulemuste selgumist. Komisjon hindab farmis: a) söötmis-pidamistingimusi

b) karja üldseisundit

c) farmi üldmuljet.

Aretuskarja staatusega kaasneb kohustus osaleda lammastega vähemalt 1 kord aastas näitusel.

Alates 2005.a. tuleb kõigis jõudluskontrolli all olevates karjades, kohustuslikus korras, paaritamiseks planeeritud jääradel enne kasutamist määrata PrP genotüüp (EÜ 727/2007).

5.4. Lammaste TSE resistentsuse saavutamine

Transmissiivsed spongiformsed entsefalopaatiad (edaspidi TSE) on kõik loomadel esinevad infektsioosse proteiini ehk priooni tekitatud spongiformsete ajukahjustustega kulgevad haigused. Lammastel esinevat TSE-d nimetatakse skreipiks. Skreipi esineb üldjuhul 2–5-aastaste loomadel. Teatavad lammaste prioonvalgu-geeni genotüübid (edaspidi PrP) põhjustavad resistentsuse skreipi suhtes. Eestis ei ole skreipi diagnoositud.

Vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 2003/100/EÜ rakendatakse 2004. aastast kõigile liikmesriikidele kohustuslikuna ühist strateegiat lammaste TSE suhtes. Aretusprogrammi eesmärgiks on suurendada ARR-alleeli esinemissagedust lambakarjades, vähendades neid alleele, mis suurendavad vastuvõtlikkust TSE-dele.

Kõigis jõudluskontrolli all olevates karjades tuleb alates 2005.a. kohustuslikus korras määrata jäärade PrP genotüüp enne kasutamist aretuseks. Uttede osas viiakse läbi sõeluuring. Lammaste kasutamine aretuseks sõltub nende riskirgupist PrP genotüübi alusel.

Aretuseks kasutatakse ainult 1.-2. riskigruppi kuuluvaid jäärasid ja 1.-3. riskigruppi kuuluvaid uttesid. Isasloomade ebapiisava arvu tõttu oli lubatud kuni 01.01. 2008.a. aretuseks kasutada ka 3. riskigrupi jäärasid.

Genotüüp on isalt ja emalt päritud kahe alleeli kombinatsioon.

Riskigrupid PrP genotüübi alusel ja vastavalt sellele lammaste kasutamine aretuseks

Genotüüp	Riski-grupp	Lammaste kasutamine
ARR/ARR	1	Lambad on geneetiliselt kõige resistentsemad skreipile, kasutatakse aretuseks ilma piiranguteta.
ARR/AHQ ARR/ARH ARR/ARQ	2	Lambad on geneetiliselt resistentsed skreipile, kasutatakse aretuseks ilma piiranguteta.
ARQ/ARH AHQ/AHQ ARH/ARH AHQ/ARH ARQ/AHQ ARQ/ARQ	3	Lambad on väikese vastuvõtlikkusega skreipile. Kui R1 ja R2 lambaid ei jätku aretustööks vastava tõu populatsiooni hoidmisel, jäetakse aretustööks ka skreipile väikese vastuvõtlikku-sega genotüüpi omavad uttesid, kuni 01.01.2008a. on lubatud kasutada ka jäärasid.
ARR/VRQ	4	Lambad on geneetiliselt vastuvõtlikud skreipile. Kõik VRQ – alleeliga isasloomad tuleb kuue kuu jooksul pärast genotüübi kindlaksmääramist kohustuslikus korras tappa või kastreerida; nimetatud loomi tohib karjast välja viia ainult tapmiseks. VRQ alleeliga emasloomi tohib põllumajandusettevõttest välja viia ainult tapmiseks.
AHQ/VRQ ARH/VRQ ARQ/VRQ VRQ/VRQ	5	Lambad on geneetiliselt kõige vastuvõtlikud skreipile. Selle riskigrupi lambaid ei tohi kasutata aretuseks. Kõik VRQ – alleeliga isasloomad tuleb kuue kuu jooksul pärast genotüübi kindlaksmääramist kohustuslikus korras tappa või kastreerida; nimetatud loomi tohib karjast välja viia ainult tapmiseks. VRQ alleeliga emasloomi tohib põllumajandus-ettevõttest välja viia ainult tapmiseks.

NB! 4.-5. riskigruppi (R4 ja R5) kuuluvaid uttesid ei tohi aretuseks kasutada.

Kõik nimetatud riskigruppi kuuluvaid VRQ-alleeliga lambad tohib põllumajandusettevõttest välja viia ainult tapmiseks.

Vereproove võtavad volitatud veterinaararstid (alates 2005. a) kõikidelt aretuseks kasutatud ja aretuseks kavandatavatelt jääradelt.

Aretusprogrammi käigus kogutud proovidest määratakse PrP genotüüp EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi geneetikalaboris.

Raamistik lambakarjade TSE suhtes resistentseks tunnistamiseks

1. TSE suhtes resistentseks tunnistatakse lambakarjad, kes vastavad teatavatele kriteeriumidele. Resistentseks tunnistamine toimub vähemalt kahel tasemel:

a) I taseme karjad koosnevad ainult ARR/ARR genotüübiga lammastest;

b) II taseme karjad on karjad, milles järglaskond koosneb ainult ARR/ARR genotüübiga jäärade järglastest.

2. TSE suhtes resistentsetest karjadest pärit lammaste hulgas viiakse läbi regulaarseid pistelisi kontrolle:

a) genotüübi kontrollimiseks kas põllumajandusettevõttes või tapamajas;

b) I taseme karjade puhul üle 18 kuu vanuste loomade kontrollimiseks TSE suhtes.

Lammaste jõudluskontrolli andmebaasis Pässu on täielik ülevaade genotüüpiseeritud loomadest, sisaldades järgmisi PrP andmed:

- nende loomade identifitseerimistunnused, kellelt on aretusprogrammi käigus proove võetud

- PrP genotüübi määramise tulemuse

5.5. Maedi-visna tõrjeprogramm

Maedi-visna on viirushaigus ehk krooniline progresseeruv pneumoonia.

Eestis on uuritud lambakarju maedi-visna viirushaigusele alates 1999.a. ning programmi aluseks on vereproovide võtmine ja testimine ning viiruskandjate loomade ning nende järglaste karjast väljaviimine.

Vastavat registrit karjade maedi-visna staatuse kohta peab Eesti Lambakasvatajate Selts.

Vastavalt Veterinaar ja Toiduameti Loomatervishoiu osakonna seisukohale toetati kuni aastani 2009 Eestis riigipoolselt seirealaseid vereproovide uurimisi lammaste jõudluskontrolli all olevate karjade kõigi põhikarja lammaste osas kuna nad on ühinenud vastava tõrjeprogrammiga ja talunik on kohustatud oma karjast praakima maedi-visna seropositiivsed loomad ja nende järglased hiljemalt 1 kuu jooksul vereproovide vastuste saamisest.

Alates 2009.aastast kompenseerib ELaS jõudluskontrollikarjade vereproovide analüüside tegemist 50% ulatuses peale vastavate analüüside vastuste saatmist seltsi.

Maedi-visna tõrjeprogrammi skeem

Seropsitiivsete loomade esinemisel likvideeritakse

karjast haiged loomad ja nende järglased.

↓

5 – 7 kuu pärast võetakse uued proovid.

↓

Kui proovid on negatiivsed, siis omistatakse karjale S1 staatus.

↓

12 - 16 kuu möödumisel võetakse uued vereproovid.

Kui tulemused on taas negatiivsed, siis omistatakse karjale M1 staatus.

↓

Kui kahel järjestikusel aastal on uurimise tulemused negatiivsed olnud,

siis omistatakse karjale M2 staatus.

↓

Kui kolmel järjestikusel aastal on uurimise tulemused olnud negatiivsed,

Siis omistatakse karjale M3 staatus ehk MV vaba karja staatus.

↓

M3 staatuse hoidmiseks tuleb igal 3-ndal aastal võtta uued vereproovid

kõikidelt lammastelt, kes on vanemad kui 24 kuud.

● Maedi-visna tõrjeprogrammiga ühinenud farmi on lubatud lambaid osta sama või parema staatusega karjast.

6. Aretustöö läbiviija organisatsioonilised eeldused

Eesti Lambakasvatajate Selts on VTA poolt tunnustatud lammaste jõudluskontrolli läbiviija Eestis. ELaS’i liikmete hulka kuulub 01.01.2008.a. seisuga 43 lammaste jõudluskontrollikarja kasvatajat üle Eesti.

Aretustöö korraldajaks on tegevjuht/aretusspetsialist.

Aretusprogramm kinnitatakse seltsi juhatuse poolt lihthäälteenamuse heakskiidul.

Käesoleva aretusprogrammi elluviimiseks on olemas jõudluskontrolli programm „Pässu“, mis sisaldab jõudluskontrolli ja tõulammaste andmebaasi ning vastav tarkvara, mida vajadusel täiendatakse.

Organisatoorse töö tegemiseks on renditud bürooruumid Tartumaal, Märja alevikus, Aretuse 2, kus korraldatakse jõudluskontrolli läbiviimist, jõudlusandmete sisestamist, tõuraamatu pidamist, andmete töötlust ja analüüsi. Kontoris võetakse vastu lambakasvatajaid ja antakse vastavat nõuannet ja infot.

ELaS kontaktid:

Telefonid: 7 422 579; mobiilid 53 309 406 (tööl) ja 50 68 244 (isiklik),

e-post: kontor@lammas.ee,

seltsi kodulehekülg http://www.lammas.ee,

mille kaudu jagatakse infot tõulammaste kasvatamise, aretamise ja ostu-müügi kohta.