LAMMASTE KLOSTRIDIOOSID

 

Klostriidid - Clostridia spp  - on grampositiivsed anaeroobsed bakterid, mida leidub kõikjal keskkonnas. Mitmeid liike leidub mullas, kus klostriidid võivad püsida eluvõimelisena väga pikka aega. Enamik klostriide võib asustada ka tervete loomade soolestikku. Nende sattumine keskkonda põhjustab pinnase saastumise. Klostriidide kontrollimatul kasvu korral toodavad nad surmava toimega toksiine.  

 

Haiguse vallandavaks teguriks võivad olla erinevad koekahjustused, parasiidid, samuti sööda muutus vm. stressi faktorid. Clostridia spp-ga seotud haigused kulgevad üliägedalt, põhjustades looma üldseisundi äkilise halvenemise ja - surma. Klostriididega seotud seisundite hulka kuuluvad näiteks lihaste ja pehmete kudede infektsioonid, mürgistused ning sooleinfektsioonid. Paljudel juhtudel kulgeb haigus ilma nähtavate kliiniliste tunnusteta, mis komplitseerib õige diagnoosi panekut.  

 

Klostriididega seotud seedeinfektsioone esineb nii suur- kui  väikemäletsejate karjades. Haiguse leviku ulatus ei ole teada, kuna kõiki äkksurma juhte tavaliselt ei uurita, nendest ei laeku teavet või on diagnoosimine kiirete surmajärgsete muutumiste tõttu keeruline.

Kõige tähtsam klostridiooside põhjustaja onCl.perfringens, mida identifitseeritakse toksiinide põhitüübi järgi.

 

Tallede düsenteeriat põhjustab B-tüüpi C. perfringens. See on äge surmaga lõppev haigus, mis tekib alla 3-nädalastel talledel peen- ja jämesoole haavandilisest põletikust. Ute udara - või mulla kaudu nakatumisele viitab äkiline loidus jaletargia, isutus, kõhuvalu javerine diarröa (kõhulahtisus) Loomad surevad mõne tunni jooksul. Vanemate tallede kroonilist haigust iseloomustab kõhuvalu ilma sellega kaasneva diarröata. Nakatumise peamine kahjustus on hemorraagiline enteriit koos limaskesta haavandumisega. Soolestiku tabandunud osa on sügavat sinilillat värvi ja tundub esmapilgul olevat seotud soolekeeruga.

 

Vastsündinud loomad on väga vastuvõtlikud C-tüüpi C. perfringens’i nakkuse suhtes. Haigestumise patogeneesis on tähtsal kohal eelnev koloniseerimine normaalse seedetrakti mikroflooraga või söötmise muutustest tulenevad seedefloora muutused. Talledel sarnaneb C-tüüpi infektsioon tallede düstenteeriale, millega võivad kaasneda närvinähud. Söödast põhjustatud limaskestakahjustus soodustab organismide paljunemist libedikus ja peensooles, tekitades limaskesta nekroosi. Vedeliku kogunemine kõhukelmes ja rinnaõõnes viitab tokseemiale.   

 

Mõnedes riikides diagnoositakse ka ülesöömisest põhjustatud enterotokseemiat, mis võib mõjutada igas vanuses lambaid ja veiseid. Seda põhjustab D-tüüpiC. perfringens’i kiire paljunemine peensooles, kui söödas on rohkelt süsivesikuid (äkiline üleminek rammusamale söödale, jõusööda pidev söötmine) Haigestumine seondub  söödamassi aeglase liikumisega ja sellest tuleneva epsilontoksiini imendumisega. See toksiin põhjustab loidust ja endoteeli kahjustusi.   

         

          Kehvalt karjamaalt paremale (lopsaka rohuga) karjamaale viidud lambad võivad olla

vastuvõtlikud „pehme neeru“ haigusele (D-tüüpi enterotokseemia), kuna vatsa mikrofloora ei kohane piisavalt kiiresti ja süsivesikuid sisaldav, osaliselt seeditud sööt liigub peensoolde. See võimaldab C. perfringens’il kiiresti paljuneda ja toota suures koguses epsilontoksiini.

         

          Emfüsematoosne karbunkul on harvaesinev või aladiagnoositud haigus. See on ganrenoosne müosiit, mida põhjustabC.chauvoei latentse infektsiooni aktiveerumine.

 

C. novyi ja C. septicum’i aktiveerumine põhjustab pahaloomulist ödeemi. C. chauvoei satub organismi allaneelamisel ning lokaliseerub maksas, lihastes ja põrnas. Aktiveerumist soodustavad madal hapnikupinge ja lihasekahjustused. Kiire paljunemine ja toksiini moodustumine tekitavad müosiiti ja tokseemiat.Enamasti esineb haigus 6 kuu - 2aasta vanustel heal karjamaal peetavatel loomadel. Haiguspuhanguid on ajalooliselt seostatud hiljutiste kaevetööde ja üleujutustega.

 

Infektsioosne nekrootiline hepatiit on nii veistel kui lammastel väga sageli surmaga lõppev haigus, mida põhjustab B-tüüpi C. novyi ja selle toksiinid. Mullas leiduv organism neelatakse alla, transporditakse maksa jt. orgasnitesse. Patogeneesis osalevad noored migreeruvad maksakaanid põhjustades maksakahjustusi. See soodustab bakteri aktiveerumist luues samas ka sobiva keskkonna letaalse alfatoksiini moodustumiseks. Toksiin põhjustab maksa nekroosi, tokseemiat ja endoteeli kahjustusi. Enamikel loomadel ilmnevad depressioon ja püreksia, ning nad leitakse 1-2 päeva hiljem surnuna.  Tabandunud loomad on tavaliselt heas konditsioonis, kuid siiski tokseemianähtudega. Maks on värvuselt tumepruun, kollaste nekrootiliste laikudega.

 

Abomasiit on lammaste haigus, mida põhjustab C. septicum.Iseloomulikud on lühikesed haigusperioodid, millele järgneb surm hilissügisel või talvel. Väga vastuvõtlikud on karjamaal peetavad üle 2 a. vanused lambad ja võõrutatud talled. Allaneelatud  haigustekitaja siseneb libediku kaudu. Kliiniline haiguspilt kujuneb kiiresti; loomadel on kõrge palavik, depressioon ja anoreksia. Esineda võib kõhuvalu koos gaasi kogunemisega. Surm järgneb vaid mõni tund pärast haigestumist. Näib, et haiguse vallandab külmunud sööda söömine, mis võib tekitadaC. septicum’ile kudede invadeerimiseks ja paljunemiseks sobiva keskkonna.  

 

Klostridiooside ravi antitoksiinide ja suurte antibiootikumikogustega on kallis ja haiguse kiire kulu tõttu tavaliselt edutu. Varasel alustamisel on antibiootikumiravi edukas, kuid ellujääjate majanduslik väärtus on küsitav.